Buda or Pest?

 A city both modern and as old as time…

My mom and I have an annual tradition to take a trip once a year and the destination is mostly somewhere in Europe. This year’s choice was Budapest in Hungary. I had heard many fond impressions about it, so when my mother found a great offer for this trip, the decision was easy. Our trip was booked to take place between 17.-20.08.18, so it was almost the warmest time of the year everywhere in Europe. Estonia was experiencing an extremely hot summer and Budapest was no different… it was even hotter!

We started our cultural trip from the Castle Hill of Varhegy, where the famous Matthias Church is located. The great vistas and architecture made me fall in love with the place. We loved it so much, that we went back there on the other day. The location features cafes and lounges, so you can enjoy your lunch or coffee with the view of the Danube and the other side of the city.

Matthias Church

The West side of the Danube is called Buda and it’s higher up. Some gorgeous historical buildings can be found there, i.e. King’s Castle, which we didn’t have the chance to visit this time. On the other hand, walking around gave us an impression of the lives of the locals, which is located behind the royal building’s line. The East side of the Danube is flatter and also has a lot to see. We went to see the Parliament Building and although I’ve seen some great castles on my trips, this was something special. The visits are done by pre-booking your visit which makes it very organized, as you don’t have to stand in a line, nor walk through the house with hundreds of tourists. The English-speaking guide was witty and told us interesting facts about the building and also about the work of the Hungarian Parlament.

Hungarian Parlament

The Parliament Building and all the other historical buildings looked beautiful especially at night when we had our boat trip on the Danube. Our trip started at 21:30, so it was already dark, and everything lit up in lights. The trip lasted almost an hour and we had a guide with us who explained everything we saw on the shore and on the river. The very important aspect about Budapest is that the city has many bridges which connect the Buda and the Pest. The most famous are the seven bridges in the center of the city and my favorite was the Liberty Bridge. Most well-known is the Széchenyi Chain Bridge, which was finished in 1849 and became then a symbol for advancement and the national awakening.

On our second day, we traveled to a smaller city, Eger. Before arriving in the city, we stopped in a small village called Hollokö. It is a romantic place with very nice houses and small shops offering unique handicraft. There is also a puppet museum and ceramics workshop. There we tasted some freshly made local rolls and strudles which were delicious! 

While in Eger we visited a castle and had a wine tasting dinner near the city on the same evening. This area is also famous for its wineries and mostly for its red wine called Eger’s Bikaver, which in direct translation means bull’s blood. The Hungarian three-course cuisine was great, and we tasted five different wines, both red and white. They have a specific way to pour the wine into the glass or for those who like to experiment, straight into their mouth. It was a fun evening not only because of all that wine we had, but also since there was a band of gypsy musicians who played almost the whole dinner.

Local police officers are preparing for the parade

We had two days more in Budapest and we spent them exploring the city. We discovered Margaret’s Island, which is between the two parts of the city. It’s a park where you can spend your time walking around, eating in cafes, dancing salsa or watching the musical fountain show. We arrived there late in the evening and enjoyed an hour of colorful fountains. We also visited the city’s biggest market and bought spicy sausage and tasted some street food.

Food was quite an important factor for our trip because while we were there, they had the 20th of August St. Stephen’s Day celebrations. So, the West side of Danube was a LONG street-food area with all the local tastes imaginable for you to try. Because of the celebrations, we saw the parade preparations and everything and there were concerts in the public festival area.

On our last they we decided to visit Budapest’s famous thermal baths and ended up in Szechenyi Bath, which is the biggest and most famous one. I liked the place as an environment and the bathing tradition, but the thermal baths were so overcrowded, that it didn’t feel like a relaxing experience for me. So, I recommend not to go there if you prefer something cozier and I myself will also try to choose a smaller place if I ever end up in Budapest again.

West side of Danube – Buda

 

Besides all the tourist sightseeing it was also great just to walk around the city and on the river bank. The Budapest as a city is so calm, clean and I could stay there for weeks on end and leave without getting the full picture of what the city has to offer. I must say I had some false expectation about Hungary and I don’t even know why. This trip suppressed my prejudices and now I will recommend visiting Budapest to everyone! 

 

 

 

View from the Castle Hill of Varhegy

Picture 1 of 20

Follow and spread the word:

Vabakutseline RMK matkaspetsialist

Viimastel aastatel veedan ma tavapärasest rohkem aega looduses. Kui see ei ole seotud liiklemise või mõne sportliku tegevusega, armastan vabal ajal RMK radu ja peatuspaiku avastada. Sihtkoha täpsustab enamasti matkaks olev vaba aeg ja soov kas grillida, telkida, ujuda vms. Selleaastane suvi on matkasellindust 100% toetanud ja ma olen mitmel korral täiesti ootamatult väga kenadesse paikadesse sattunud. Tabasin end hiljuti mõttelt, et ehk peaksin RMK koosseisuga liituma, et järjekordsest hobist saaks mingil viisil töö ja saaksin sellisesse ägedasse metsamajandamisse panustada. Mõtlen veel oma rolli üle ja olen pakkumistele avatud! 🙂

Kivitrepp Aura pargis

Ühel argiõhtul otsustasin näiteks selgust saada, kus asub Aura park, millest ma SUP-matkade kirjeldustest lugenud olin. Uurisin Google Maps’ist, mis koht see selline on ja sain vastuseks, et tegemist on Tabasalu loodusõpperajaga. Arvasin võhikuna, et linnale on lähedal vaid Järve, Pääsküla ja mõned Viimsi RMK rajad, aga ei! Aura parki pääseb mitme erineva parkimisvõimaluse kaudu ja soovi korral saab läbi jalutada 3,5-kilomeetrise raja.

Lisaks metsasalus seiklemisele on võimalik järsust trepist mere äärde kividele vaadet nautima minna. Suppajad lähenevad pargile mööda vett ja ronivad siis puhkepausil treppidest üles metsarajale jalutama. Oma avastusretkel sattusime Tabasallu õhtusel ajal ja mere äärde kividele jõudsime täpselt päikeseloojangu eel. Ideaalne ajastus tagas suurepärase vaate, vaikuse ja hämmingu, et miks ma sinna varem ei olnud tulnud… 🙂

Rajal oli ka infotahvleid ja kokkuvõttes tundus see mulle ideaalne koht, kus pärast tööpäeva vaikust nautida ning veidi värsket õhku hingata ja liikuda. Järgmine kord lähenen Aura pargile vahelduseks aga ehk hoopis aerulaual.

Päikeseloojang ja vaikne meri

Veidi planeerituma matka võtsime ette kurikuulsal Aegviidu-Liiapeksi rajal ja sellele pühendasime kogu nädalavahetuse. Pakkisime kaasa telgi, magamisvarustuse, veidi toitu ja asusimegi seljakottidega rongiga Tallinnast teele. Aegviidu külastuskeskuses tutvusime veel rajakaardiga ja saime info, et pealinna tagasi saame järgmisel päeval suure tee äärest bussiga. Pikalt analüüsimata asusime teele ja seadsime esimese päeva sihiks läbida ca 20 kilomeetrit. Meid toetas ja samas ka kurnas väga soe ilm, millele andis leevendust osaliselt metsas ning varjus kulgev rada. 

Kogu teekond oli väga vaheldusrikas – tihedama taimestikuga ja süngemad metsad vaheldusid niitude-aasade ning lagendikega. Ette tuli ojasid, järvi ja rabasid. Plaanisime ööbida Jussi järvede juures, aga kõik telkimisalad olid juba hõivatud ja nii rändasime edasi, kuniks peatusime täiesti inimtühja väikese järve ääres. Telkimiplatsi seal ette nähtud ei olnud, aga mahutasime end järve kaldale siiski ära ja saime väga privaatse ning muheda olemise ja isegi õhtusöögi tehtud! 

Teisel päeval liikusime hommikupudru tegemiseks edasi Paukjärve äärde, kus samuti justkui matkafestival toimus. Saime aga sõbralike retkeliste lahkel loal ka oma pudru tehtud ja liikusime edasi Liiapeksi suunas. Lõunapausid veetsime mõlemal päeval erinevate järvede juures, kus oli hea kuuma päikese eest vette jahtuma sulpsata ja ka kosutav uinak teha. Teisel päeval ilm muutus ja tänu pilvedele läks meie rännak veidi kergemaks. Kahtlustasime, et meil ei õnnestu mööda algupärast matkarada sihtpunkti jõuda, kuna ka RMK lehel levib info, et kohalike elanike tõttu on tee lõpuosa muutunud. Otsustasime eksperimenteerida ja oma jäljeküti oskuste ning GPSi abil kohale orienteeruda. Tulemuseks lõikasime veidi rada ja jõudsime kenasti Peterburi teele välja ning ka bussipeatus oli lähedal. Info, et saame maanteelt hõlpsasti bussiga tagasi Tallinna, oli aga ekslik. Järgmine buss pidi tulema alles kolme tunni pärast ja rampväsinuna ei soovinud me enam sentimeetritki liikuda. Hakkasin siis esmakordselt elus hääletama ja algaja õnnele kohaselt peatus juba viie minuti möödudes auto. Prouad matkajad olid ise just Elamusmaratonilt tulnud ja nii jagus meil neljakesi juttu looduse ning seiklemiste üle pealinnani välja! 

Soovitan selle pika raja ette võtta ja distants lühemateks etappideks jagada. Ööbimispaiga osas on võimalused küll nö ette antud, aga puhkepause tasub teha piisavalt, et kõndimine liigselt ei väsitaks ja kogu elamus ikka naudingut pakuks :).

Kaks seiklust meenub mulle veel, mis viimaste kuude matkamistest erilisena meelde on jäänud. Üheks neist oli taaskord ootamatu plaan külastada Tilleoru matkarada Põlvamaal. Sealkandis on toredaid paiku palju ja Otepääl olles tekkis mõte mõni neist ette võtta. Samuti küllaltki lühike rada (4,5 km) oli aga väga vaheldusrikas ja ma nautisin selle jalutuskäigu igat hetke. Rada saadab kõrval vulisev jõgi ja ühel hetkel on võimalik puhtast allikast juua ning sinna juurde mustikaid nosida. 

Teiseks toredaks avastuseks oli Järvamaal asuv Sakala puhkeala ja sealsed rajad ning metsaonn. Meil oli plaan minna Kurgjale etendust vaatama ja kuna matkakihk on suur, uurisin, kus sealkandis ööbida ning mõnda rada avastada saaksime.

Saeveski metsaonn

 

 

Otsustasime panustada heale õnnele ja õhtupimeduse saabudes suundusimegi Saeveski metsaonni poole. Onni parkla oli tühi, uks lukust lahti ja maja asustamata. Mida veel tahta! Seadsime end seal mugavalt sisse ja nautisime taaskord ideaalseid tingimusi ja privaatsust. Järgmisel hommikul vaatasime onni läheduses asuvatel radadel ringi, aga kuna avastasime mustikamere, siis väga pikale ringile me sel päeval ei jõudnud… 🙂

Saeveski metsaonni tasub kaasa võtta turvalised! küünlad, mis nutiseadmete ja taskulampide asemel palju hubasemad ning romantilisemad on. Onni juures on olemas kõik muu heaks äraolemiseks vajalik, nii et kes sinnakanti satub, julgen vahelduseks telgile või kojusõidule hütis ööbimist soovitada!

 

 

Follow and spread the word:

Väikese saare võlud

Mõned nädalad tagasi terendas mul silmapiiril vaba reede. Plaani pidades turgatas siis ootamatult pähe mõte alustada selleks suveks plaanitud Eesti saarte külastamisega. Olen selles osas võhik ja siiani käinud vaid suurematel ning populaarsematel. Uurisingi kohe kiirkorras, kas ja kuidas saaksin oma reede Aegnal veeta. Saarest olin teiste muljetamiste kaudu vaid head kuulnud ja alati pärast vestlusi unustanud see retk plaani võtta. Seekord sai mõte lõpuks ka ellu viidud! 

MS Vesta pardal

Aegna saare kodulehelt ja sinna ning tagasi reisimiseks vajaliku praamiinfo uurimisel sai minu päevaplaan kiirelt paika. Otsustasin saarele minna rattaga ja haarasin kaasa vaid päevaks sobilikud riided ning veidi näksimis- ja joogipoolist. Aegna jaoks arvestasin pool päeva, täpsemalt isegi 3,5 tundi, kuna sain Tallinnast lahkuda 15:00 praamiga ja tagasi tulla viimasega 19:30. Igaks juhuks küsisin eelnevalt ka saare majutusvõimaluste kohta, aga suvekuule kohaselt sain vastuseks, et kõik on broneeritud. Niisiis panustasin heale õnnele, et ma õhtusele praamile jõuan ja mahun.

Kalasadamast väljuv MS Vesta oli tol reedel veidi jahedavõitu ilma tõttu peaaegu tühi. Lisaks mulle ja mu rattale oli praamil veel 5 inimest ning lahke meeskond. Uhke rohelise Edgari kaardi omanikuna oli saarele sõit minu jaoks tasuta, ratta eest tuli aga tasuda 1.90 eurot. Tavapärasest veidi tuulisema ilma tõttu sain nii minnes kui tulles ka korralikult loksutada. Hiljuti merehaigusega toimetulekust artikli kirjutamisest oli kasu – vaatasin silmapiiri ega ei läinud laevameeste kutse peale alla jalkat vaatama. 

Aegna rajad

Aegnale kohale jõudes tegin endale infotahvli põhjal selgeks, kus ma olen ja kuhu minna plaanin. Saarel on võimalik valida kolme erineva pikkusega raja vahel. Hindasin distantse ja otsustasin, et jõuan ilmselt kõige suuremat ringi pidi õigeks ajaks sadamasse tagasi. Asusin teele vastupäeva ja juba kümnekonna minuti pärast olin jõudnud täielikku vaikusesse ning inimvabadusse. Kogu saaretripi jooksul kohtasingi vaid üksikuid teisi seiklejaid sadamas või majutuskohtade läheduses, paari ka metsarajal või rannas. 

Roosidest vaimustunud

Saare esimeses pooles ootas mind vaade Tallinnale, luigepaar ja sain kiviklibusel rannal metsikute roosipõõsaste vahel robinsoncrusoelikku olemist nautida. Rada oli kord kitsam, kord autole sobiliku laiusega ja kas kivide, puujuurte või pehme pinnase ning okastega kaetud. Mida enam liikusin sadama suhtes saare teise tipu suunas, seda rohkem tuli ette liivasemat pinnast, kus rattasõidust loobusin ja velo enda kõrval talutasin. Vaatamisväärsustest jäid mu teele suured ja väärikad rändrahnud, mille otsa ma ilmtingimata ronima pidin. Hiigelkivide vahel olek mõjus kuidagi müstiliselt ja peatusin seal veidi pikemalt. 

Rändrahnud

Edasi liikusin kerge jänesehaagiga saare teisele küljele ja vältisin sellega Aegna kõige liivasemat piirkonda. Vaimustusin juba saare esimeses randasid ümbritsevatest roosidest, aga teisel pool Aegnat oli lugu kordades muljetavaldavam! Ükskõik, millisest rannikule viivast teest ma sisse keerasin, ümbritses seda ning rannaala roosipõõsaste armee. Heleroosade õitega lilled, kohisev meri, päike ja kerge tuuleiil tekitasid idülli, mida tasub Aegnale mitmeks päevaks nautima jääda…

Kivilabürint

Minu aeg oli aga piiritletud ja seetõttu liikusin edasi. Vaatasin nõiduslikke puid, teele jäävaid rändrahne, mahajäetud elu-, majutus- ja kaitseväelisi hooneid ning looduse muutumist. Käisin läbi ka Aegna peamise supelranna juurest ja veendusin, et sinna võiks kunagi isegi lohetama minna. Veidi enne raja lõpuosa jõudsin lagendikule, kuhu oli loodud maagiline kivilabürint., mille läbikäimise tulemusena olen ma parem ja valgustatum inimene.

Teel sadama poole suutsin aga kaardi puudumise ja viitade kadumise tulemusena hetkeks pea kaotada ning rattaga soisesse tihnikusse-metsa eksida. Pärast võitlust putukaparvede ja kriipivate okstega suutsin siiski suunataju taastada ning tagasi rajale jõuda. Sadamasse jõudsin veidi enne praami väljumist. Sain sealsest putkast veel kerge snäki võtta ja Aegnal seiklejaid abistava päästekoeraga tutvust teha. 

Päästekoer oma tööpostil

Veel enne saarelt lahkumist otsustasin, et tulen sinna tagasi. Rattatiir andis Aegnast hea ülevaate ja mõned puhkepeatused aimu sealsest rahust ning idüllist. Ma pole muidugi kindel, kas sellist eraklikkust saab ka kesksuvel ja suurepärase ilmaga nautida. Tegemist on linnalähedase saarega ja eestlaste matkavaim üha kasvab. Igatahes soovitan kõikidel huvilistel majutus aegsasti ette broneerida või telk kaasa võtta. Merehaigusele altitel soovitan jälgida ka tuuleprognoosi, kuna tagasitee mandrile kulges suurte lainete vahel hüpeldes, mistõttu ka minul olemine päris hõredaks läks. 

Aegna oli minu selle suve esimene saarelkäik, millele järgnesid Hiiumaa ja Mohni retked… aga neist kirjutan edaspidi! 🙂

Roosiaed

 

Follow and spread the word:

Velogurmaani pihtimused

Liiga pika pausi blogipostitustes vabandan välja väga aktiivse töö ja lustimise perioodiga. Taaskord taastan mälusoppidest emotsioonid ja jagan tagantjärele seikasid oma põnevatest rattasõiduga seotud aktsioonidest.

Armastan väga rattaga sõita ja oma paar aastat tagasi soetatud linnarattaga olen rohkelt mõnusaid tiire ning kilomeetreid kogunud. Rattarõõmu jagasin ka ajakirja Jooksja juuni-juuli numbris!

Foto autor: Mati Hiis

Ratta soetamisel ei kaalunud ma erinevate tüüpide vahel, kuna soovisin ratast, mis toimib nii liiklusvahendi kui poolsportliku ajaviitena. Tänaseks on valitud ratas eesmärki täitnud ja kui esimesel aastal velotasin peamiselt kevadsuvisel perioodil tööle ning tagasi, siis tänaseks olen ühekäigulise preilimobiili võimete piire kompinud.

Liigun rattaga pea iga ilmaga, ainsana olen seni vältida püüdnud vihmasadu. Mu velo korvi mahub valik riideid ja eluks vajalikku, mistõttu ei saa mugavuse puudumist auto eelistamisel argumendiks tuua. Ajaliselt on rattaga liikumine isegi parem variant, kuna näiteks suviste teetööde valguses, õnnestub nutikaid marsruute valides kiiremini sihtkohta jõuda. Lisaks võimaldab rattasõit iga kord erinevat teed pidi liigelda, vaikust nautida ja kõikvõimalikel põhjustel ummikus tiksuvatest autodest mööda vurada. Sooja ilmaga ei ole rattal liikudes palav, igal hetkel saab teha joogipeatusi ja pole ohtu konditsioneeriga end haigeks jahutada.

Toredaid põhjuseid rattaga liiklemiseks leidub rohkelt, aga eks ka velotamise mündil on pahupool. Linnas liigeldes tuleb igal hetkel ettevaatlik olla, sest rattur on nii autojuhi kui jalakäija vaenlane. Sõitmiseks ei ole enamasti spetsiaalseid radu ja äärekivid on ehitatud neilt hüppesse minekuks, mille tagajärjel isegi asjad korvist välja lendavad. Kui aga oma teekond läbi mõelda, ei pea rattal liigselt kihutama ja on võimalik valida võimalikult soodsate tingimustega marsruut.

Selleks, et ma ka edaspidi oma velo üle rõõmu tunda saaksin, turvan seda enamasti Bikeep nutiparklaid kasutades ja kohtades, kus need puuduvad, kasutan rattalukku. Soovitan igaks juhuks oma ratas registreerida ka Bike-ID lehel ja nõrganärvilisematel tasub velole ka kindlustuse vormistada.

Pärast duši

 

 

Sageda sõidu ja linnavelole mittesobivate olude katsetamise tulemusena saab mu ratas aeg-ajalt tolmuseks, poriseks või mõnel teisel viisil räpaseks. Enda käte ja lapi kasutamine on üks võimalus, aga ma otsisin paremat lahendust. Sõber Google juhatas mind SmartWash pesulani, mis on eelkõige mõeldud autode tuunimiseks, aga võimaldab ka ratas läikima lüüa. Vabalt valitud summa eest saab seitsme programmi seast endale sobiva valida ja pesuks ei pea tunkedes kohale minema – rattapesulasse võib sõita ka kleidiga ning sama elegantsena sealt puhta veloga välja sõita.

 

 

 

Suvekuudele andsingi stardi just rattaüritusel ja osalesin esimest korda Tour d’ÖÖ ühissõidul. Olen juba aastaid plaaninud sellest osa saada ja endale ette kujutanud sadu rattureid, kes kõik õhtuhämaruses mööda linnatänavaid seiklevad, aga juubelisõit oli elamus omaette. Kogunemiskohta oli kohale veerenud tuhandeid inimesi! Üllatusest ja ärevusest toibununa teel olles sain aga üsna kiirelt aru, mida see tegelikult tähendas. Rahvamass takistas mõistlikus tempos liikumist, tekkisid rattaummikud ja pärast 20 kilomeetrit suuremjaolt tiksumist, jõudsime sihtpunkti oluliselt hiljem kui plaanitud. Üritus oli sellegipoolest põnev kogemus ja kiidan korraldajaid selle järjepideva toimumise tagamise eest! Järgmise korrani! 🙂

Juunikuusse jäi ka minu üks viimase aja pikemaid rattasõite Tallinnast Kloogale ja sealt veel veidi edasi. Sõprade kutse aiapeole algatas sündmuste jada, millest mu teatud kehaosad veel mitu päeva taastusid. Eeldasin, et minu ühe käiguga velost jääb valitud pikaks distantsiks väheks ja laenasin õelt maastikuratta. Sellegipoolest sai juba Tabasalu kandis selgeks, et sportliku ratta sadul pole minu jaoks kõige mugavam ja sõitu ei muutnud kergemaks ka seljakott ega palav ilm. Tallinnast Kloogale on iseenesest hea sõita, enamuses on võimalik vändata kergliiklusteedel ja marsruudile jäävad kenad kohad, kus peatusi teha ning soovi korral mere äärde ja/või sööma minna.

Pausidega, aga kohale jõudsime ka meie ja selle seikluspäeva kilometraaž on näha allpool. Vaatamata raskustele oli selline pikem rattaretk äge ja edaspidi olen paremini valmistunud… rattapüksid või sadulakaitse või pakiraam või teistmoodi ratas? 🙂

Tunnistan ausalt üles, et tagasi Tallinna tõi meid rong. Sellegipoolest kogunes kilomeetreid ka sel päeval ja päris viilimiseks seda nimetada ei saa, eks!

Rattagurmaani seiklused jätkuvad juba järgmises postituses kui jagan muljeid enda imelisest pärastlõunast rattaga Aegnal! 

Follow and spread the word:

Conquering the roof of Africa

The idea to go to Tanzania, Africa came up about four years ago from my course mate. He was telling me, that we should climb Mount Kilimanjaro, which is the highest peak in Africa (5895 meters)! I haven’t climbed any mountains in my life, except while snowboarding the slopes in Norway, Austria, and Japan. But all these are below 3500 meters and is a completely different experience… I liked the idea of combining an exotic trip with a challenge, which should be doable to everyone. I said yes, but our day-to-day life interrupted planning this great adventure, so finally we started taking the first steps towards the trip last spring. Although we have had plenty of interesting people in our team through the years, our final team was combined before the summer of 2017. There was four of us: Risto, me, Liisa and Berg. A Slovak named Juraj joined our group in Africa.

I did as much research as possible on Kilimanjaro by reading blogs, websites and books. I also met with some people, who had climbed it before. So I had a pretty good overview, what I needed and should be preparing for. The complete and detailed overview about the planning, execution and memories about this trip are covered in my other blog dedicated to this adventure www.kilimanjarole.ee, which is in Estonian. Hence why I will not focus on those details here. I apologize, but you can always ask me to tell you about it… 🙂

Busy day in Moshi

To summarize this trip I have to skip all the emotions, but I’ll manage! For me this trip was planned to take place between 16.02-01.03.2018. We arrived to the Kilimanjaro airport and had a transport organized by our climb organizers from Karibu Adventure. We had one day for resting and for exploring the city of Moshi, from where the hike started. On this free day our guides came to check us and our equipment, to make sure we have it all we would need. 

We started our climb towards the peak of Kilimanjaro on the 18th of February and we had chosen the 6-day Marangu Route for that. This is said to be the easiest road and it’s also the only one with huts. The easy part isn’t true, but I’m really happy we had the huts although we had perfect weather during the whole trip!

The first days of the climb were great, the nature was changing with every step we made and the road was of a medium difficulty. We used walking sticks for most of the climb, but it wasn’t steep enough to whine about it … just yet. On the third day we had an acclimatization day, which we used for a 2-hour hike and resting. We carried our backpacks that contained drinking water, some clothes, and snacks. We had 12 porters total who carried all the other equipment, including our other stuff and cooking supplies. Our bags were not that heavy but every following day was harder than the previous due to the altitude and physical exhaustion.

On our third day we arrived to Horombo camp

The fourth day was our longest hike which lasted about six hours to Kibo Huts (4700 meters) and we were exhausted. We arrived to this camp in the afternoon and had only about 3-4 hours for eating and resting. The wakeup for summit night commenced as early as at 11 pm and then started the nightmare. From Kibo Huts to the Uhuru peak it should take six hours and these hours are the most challenging. The route wasn’t an easy-to-walk trail anymore, but rahter a wall – first the soft sand, then the sand plus gravel and lastly the rocks. I felt so sick after only one hour, so much so that I didn’t eat nor drink almost anything after that. I just focused on putting one leg in front of the other. My head was dizzy and I was shaking from the freezing night’s cold and there were few times I thought I should give up and do something better with my time.

But I didn’t gave up! We reached the peak about eight in the morning, when the sun was shining. It was warmer and so amazingly beautiful. We were super tired, nearly dead, but somehow we managed to get some nice pictures for memories. Our guides were bossing us down just after 15 minutes and then started the other unpleasant experience – trying to get down from the mountain. It took me three hours to get back to the Kibo camp. There we had a slight meal and we had to go all the way back to Horombo camp (3700 meters), to stay there for the night. I don’t know from where I got my strength to go down but when we reached Horombo, I was so overwhelmed and tired like never before in my life!

On the roof of Africa!

After the Kilimanjaro climb we had a few rest days, so we visited the Kikuletwa Hotsprings and simply enjoyed the sun and the pool at our hotel. The rest of our team was flying back to Estonia, but I stayed in Tanzania to explore the local safaris. I travelled to Arusha, for three day safary started from there. During these days I visited Tarangire, Lake Manyara and Ngorongoro parks. I mostly enjoyed Tarangire and Ngorongoro, because of the animals and nature I saw there. I also visited a (fake) Masai village and since I still had time to my flight back home, I went to the Cultural Heritage Centre with one other safari mate. I strongly recommend this centre, since it’s like an art gallery-shop with so many different exhibits, which will give you a great overview of Africa’s arts and crafts.

Zebras in Ngorongoro

It’s has already been a over a month since I arrived back from Tanzania. I’ve had time to recall all the great places, animals and things I saw, the people I met, the things I did, and the emotions I felt. This was definitely one of the top experiences in my life and I recommend to mark this adventure down to your bucket list. Africa is something totally different and I wanna go back there someday to explore new places and experience more of their kind of lifestyle.

Hakuna matata! 🙂

 

 

 

 

Tanzanite

Picture 1 of 55

 

Follow and spread the word:

Tossul ja tossul on vahe

Olen alati aktiivselt sportinud aga viimased viis aastat eelkõige spordiklubide ning jooksu maailma avastanud. Tean, et iga ala juures on oluline ka esmapilgul tühisena näiv probleem, mida küll selga ja jalga panna, aga isegi harrastaja spordivarustuse tähtsust hakkasin mõistma ligi aasta tagasi. Vaatamata oma praktilistele ja moekatele trennikomplektidele, seisin eelmisel aastal esmakordselt silmitsi vigastusega, milles mängisid ilmselt rolli ka valed jooksutossud. Minu möödunud suve alguses tekkinud plantaarfastsiidil oli kindlasti teisigi põhjuseid, aga üheks neist võib pidada ka tosse, mis mu kõrget jalavõlvi ei toetanud. Tulemuseks oli pikk trennipaus, tüütu tegelemine vasaku jala valuga ja pikk taastumine, mis nurjas mu sügiseseks poolmaratoniks seotud sihid.

Esimene jooks Kayanodega

Teadmise, et mu tossud ei pruugi parim valik olla, sain pärast vigastust Jooksueksperdis testi tehes. Minu mitmeid aastaid tagasi ühest USA Nike’i outletist ostetud tossud olid küll spetsiaalselt jooksmiseks mõeldud ja heas korras, aga minu jalgade jaoks on loodud oluliselt paremaid versioone. Jooksueksperdis tehtud katsetuste tulemusena jõudsin Asics Gel Kayano 24 tossudeni, mis spordipoes sörkides mugavad ja äärmiselt pehmed tundusid. Nendega jooksmise ainsa miinusena nimetas jooksuekspert kiirust ehk Kayanode vedrustus aitab küll jooksu nautida ja ideaalis ka vigastusi vältida, aga head aega nendega ei arenda. Minu jaoks on see hetkel aga tuleviku teema, sest esmalt laon uuesti baasi ja siis kasutan ilmselt teisi jooksutosse kiiruse tuunimiseks. Seega on mul uued ja minu vajadusi arvestavad tossud ning aprillist alustasin oma imekenade virsikutooni Asicsitega kruiisimist… 🙂

Spordiklubide rühmatreeningute ja harvade jõusaalis käimiste tarbeks on mu pikaajaliseks kaaslaseks olnud samuti Nike’i saalitreeninguteks mõeldud tossud. Ma ei ole osanud nende puhul millegi üle kurta – need on piisavalt pehmed ja mugavad. Kui üldse viriseda, siis selle üle, et vahel kipuvad nende tallad saali põrandal libisema ja üdini aus olles, on ka kena roosa värv neilt maha kuluma hakanud! 

Reebok Speed TR 2.0

Hiljuti sain endale aga Reeboki kõige uuemad kõik ühes treeningtossud Reebok Speed TR 2.0. Kuuldavasti on need jalatsid disainitud spetsiaalselt treenijale nagu mina ehk inimesele, kes armastab mitmekülgseid trenne ja ei soovi igaks tunniks erinevaid tosse soetada. Reebok on uute tossude puhul pannud rõhku jala toestamisele, stabiilsusele ja jalanõu painduvusele, et treeningutes oleks võimalik igas suunas liikuda.

Otsustasin, et annan minu jaoks uuele brändile võimaluse ja mõned nädalad on minu rühmatreeningute trennikaaslaseks olnud vaid Speed TR tossud. Esialgu olid need tossud harjumatud, kuna kitsama lõike tõttu on need rohkem ümber jala. Samas on jalal ruumi hingata ja tihedam kontakt tossuga on senistes treeningutes jalale stabiilsuse taganud. Kui oma eelmiste tossude puhul kogesin libisemist, on Reeboki Speedid selles osas vankumatud – nende tallaalune on libisemiskindel aga ei takista liikumist. Mulle meeldib musta värvi tossude minimalistlik välimus ja kuna Speed TR 2.0 on pea täielikult tekstiilist, ei hakka jalgadel palav. Tosse on ilmselt ka kerge hooldada, kuna need kuivavad kiiremini. Seni olen rahul ja ei välista, et Nike’id pensionile saadan… 

Mõned kuud tagasi käisin ka Trismile klubi organiseeritud jooksutehnika loengul. Seal sain samuti kinnitust, et õige jooksujalats on väga oluline ja oma varustust tasub hoolikalt valida, hooldada ning õigel ajal välja vahetada. Parem karta kui kahetseda, sest vigastustega tegelemine on kordades ressursikulukam kui õigeaegne tegutsemine ja kulutused. 

Follow and spread the word:

Rullisin keha pehmeks aga toonusesse!

Rullimismasin

Mõni aeg tagasi märkasin internetiavarustes põnevat rullmassaaži võimalust ja seejärel kuulsin üha enam inimesi ka sellest rääkimas. Uurisin asja lähemalt ja sain teada, et Eestis on kanda kinnitanud juba mitu stuudiot, kus pakutakse massaaži rullival masinal.

Jätkuv uudishimu ja üpris sagedane lihasvalu viis mind nädal tagasi Roll Studiosse, kus võtsin ette tunnise sessiooni. Stuudios selgitati kõigepealt, millega tegemist ja sain teada, et lisaks lihaste lõdvestamisele ning taastamisele, aitab rullimine keha puhastada ja seeläbi on see tõhus relv ka tselluliidi vastu. 3 kärbest ühe hoobiga! 

Tunniajane sessioon jagunes 4-minutilisteks perioodideks, millest iga jooksul tuli rullida erinevat lihasgruppi. Kokku läbisin 15 positsiooni, mille tulemusena sai kogu keha masseeritud. Masina intensiivsust saab muuta, mulle seadistati esimeseks korraks nö algaja tugevus, et keha rullimisega harjuks. Rullide all on ka infrapunalambid, mis soojust kiirgavad ja lihaseid lõdvestavad. Ärevuse, soojuse ja aktiveerunud vereringe tulemusena hakkas mul massaažis päris palav aga õnneks on rullimise ajal kohustuslik rohke vee tarbimine.

Rullimiseks antakse stuudios selga liibuvad riided, et lotendav särk masina tööd ei segaks ja kogu protsess võimalikult efektiivne oleks. Lisaks rullimise intensiivsusele sain erinevates positsioonides ise valida, kui tugevalt lihaseid vastu rulli surun ja valusamate kohtade puhul kippusin ikka kergema vastupanu teed minema… 🙂

Jäin kogemusega väga rahul – oli põnev ja kasulik. Sain küll rullimisest peavalu, aga see pidi olema tavapärane kõrvalmõju, mida olen kogenud ka tavalise massaaži puhul. Kodus massaažijärgseid sinikaid otsides sain rõõmustada, et neid ei tulnudki ja tundus hoopis, et isegi ühest korrast oli kasu – naiste jaoks probleemsetes kohtades oli keha (nahk) kuidagi rohkem toonuses. Hallutsinatsioonid? Võib-olla! 🙂 

Minu jaoks on see kindlasti võimalus, mida kasutan ka edaspidi. Kord-paar kuus rullida on ütlemata mõnus vahepala trennidele ja see justkui vajab vähem etteplaneerimist kui tavalisse massaaži minek. Lisaks on see rullimine hea ja kasulik ajaviide, mida kaaslasega ette võtta, sest masinatel saab olla ka samaaegselt kahekesi lobisedes. Jätkan kindlasti ka inimjõul toimiva massaaži nautimisega, sest sel on omad võlud – saan rahulikult laual lesida ja keegi teine teeb minu olemise heaks! 🙂

PS! Soovitan lugeda rullmassaaži ajaloo ja kasutegurite kohta ning see loomulikult ka omal nahal ära proovida! 😉

 

 

 

Follow and spread the word:

Roza Khutor in Sochi – A Russian treasure waiting to be discovered (again)

This year’s travel fever started in January with a snowboarding trip to Sochi, Russia. This summary is written about the trip three months later, but I still have a lot of great emotions (and words) surfacing still. The idea to go there actually came last year and from a friend, who has gone there for two years now to ski. He told us that the slope and snow conditions there are good and prices reasonable. So this was an option we were thinking about while planning our snowboarding trip in 2017. In the end, we decided to go to Japan instead, but the idea of enjoying snowboarding in Russia became topical again this year. We had an opportunity to go to Sochi for 11 days and without too much thought, our trip was set to happen between 15.-25.01.2018.

In order to go to Russia, you’ll need a visa, so this was the first thing I did after getting the plane tickets. In Estonia, you can apply for a regular visa or the expedited one, which you’ll get in about 4 days. This is a great option for impromptu decision makers like me… 🙂 It’s easy to fly to Sochi, as we just had to switch planes in Moscow and our travel time in total was about 4-5 hours. While on the trip, I heard that Aeroflot is planning to have direct flights from Tallinn to Sochi as early as this year, but I assume these are for the summer season. Either way, it’s great and convenient.

Roza Khutor

Our accommodation was about 85 kilometers away from Sochi city, in the Roza Khutor resort. This is a small village/town, which was totally rebuilt for the Sochi Winter Olympics in 2014. The Mzymta river flows through the city and gives it a special charm. Roza Khutor looks still new and polished, but most of the houses are almost empty, since there aren’t that many winter-tourists there, after new years celebrations. Accommodation providers don’t want to lower their prices, but they’re okay with having no clients. Go figure! 🙂

Our vacation lasted 9 days and we decided that we use 7 of them for snowboarding and 2 for tourist activities. You can buy a combined ticket and choose the mountain days so that they don’t have to be consecutive. We decided on our mountain days mostly after checking the weather. We had sun almost every other day which also meant that some days were really snowy with poor visibility. But the fresh snow was great and gave us an opportunity to enjoy powdery and untouched trails. Our choice for snowboarding were the longer and more interesting trails which featured beautiful wide off-road slopes and forestry.

It’s really easy to go wandering there and I loved that even if we didn’t know, where this “fantasy trail” would lead us, we always ended up next to some lift. There are three main mountain slopes and enough pubs and cafes between tracks for rest and to enjoy the view. You can also have a ride with a dogsled pulled by huskies. All the lifts and gondolas are modern and I was really happy about the seat heating. The highest you can get by lift is to Roza Peak at 2320 meters. There is a photographer and you can take and buy great pictures right there on the mountaintop. There are also people offering paragliding and although we thought about it, we didn’t have enough money with us, when it was the right weather. I’ve done it in Estonia but gliding over the mountain seemed magical. Definitely gonna do it next time!

Paraglider

We loved that even during the most popular days there weren’t too many snow lovers on the mountain. We didn’t have to wait a lot of time in lift lines or fight with someone for the best run :). Most of the people in the resort were Russians, so they saw us as someone exotic. There were a lot of conversations on the lifts about where we’re coming from and what are our thoughts about Sochi. All the people we interacted on this trip, were so kind and friendly and I loved practicing my beginner’s Russian language.

Matryoshka in Ethno Park

On our evenings and free days, we discovered the Roza Khutor village. There are some hiking trails, a mountain river, a market, shops (e.g. fur boutiques), an Ethno Park with huskies and matryoshka dolls, some restaurants and bars and even a great establishment for enjoying the night-life. In our village, we loved having ribs, the great music and watching snowboard cross on the TV in the ALASKA Bar & Grill. We also went to the neighboring villages to see the cinema, casino, spa, and dinner places. In addition to regional food, we also tasted some fine alcohol (e.g. Georgian wine, Armenian Cognac) and bought a lot of famous Russian candies. There is a bigger place called Esto-Sadok near Roza Khutor, which is an Estonian village. Years ago, there were many Estonians living there, but during the Olympics preparations they had enough of all the restructuring and moved away.

We left one tourist day for Sochi city and the Olympic Park. This day went by too fast, but we visited some parks and the botanical garden. We tried out famous Russian fur coats and enjoyed walking on the promenade by the Black Sea. While in Rosa Khutor the weather was -3…+3 in the village and as low as -10 Celsius degrees up on the mountain, in Sochi it was warmer and about +13 Celsius degrees. After the city tour, we went to the Olympic Park, which is located a half an hour drive outside Sochi. We arrived there just in time to enjoy a fountain show with most famous classic Russian music and afterward a European pop playlist. The Olympic Park is also a place where everything is waiting for a new chance to be in use – all the accommodation and training facilities are half-empty and half-in-use, so it was a bit sad to see all these great opportunities to be sitting in idle. Fortunately, the 2017 F1 Russian Grand Prix took place there last year. This year the Sochi’s Olympic Park will be hosting FIFA World Cup, so the forgotten treasure will shine again!

Olympic Park

I really loved this trip for many reasons, of which the main are:

  • the great snowy mountain, trails, and easy-to-go off-roads,
  • the good weather conditions,
  • the Russians and their food (+ regional, e.g. Georgian cuisine), culture and interaction,
  • the cultural activities we had and
  • the great price and quality balance.

As we experienced, mountain ticket is cheaper in Sochi, but living expenses are similar to the Alps. There are other smaller slopes in other Sochi villages next to Roza Khutor, so if you get bored of one resort, you can try others. We didn’t, at least not this time! 🙂 We ended our trip on the way to the airport with the adrenaline rush in Skypark. There was a Megatroll ride, which was starting from the 439 meters long Skybridge at an altitude of 207 meters above the ground. I was totally scared, my pulse was up, legs were shaking, but the experience was great and we were ready for our flight back home!

Roza Khutor

Picture 1 of 25

Follow and spread the word: