Velogurmaani pihtimused

Liiga pika pausi blogipostitustes vabandan välja väga aktiivse töö ja lustimise perioodiga. Taaskord taastan mälusoppidest emotsioonid ja jagan tagantjärele seikasid oma põnevatest rattasõiduga seotud aktsioonidest.

Armastan väga rattaga sõita ja oma paar aastat tagasi soetatud linnarattaga olen rohkelt mõnusaid tiire ning kilomeetreid kogunud. Rattarõõmu jagasin ka ajakirja Jooksja juuni-juuli numbris!

Foto autor: Mati Hiis

Ratta soetamisel ei kaalunud ma erinevate tüüpide vahel, kuna soovisin ratast, mis toimib nii liiklusvahendi kui poolsportliku ajaviitena. Tänaseks on valitud ratas eesmärki täitnud ja kui esimesel aastal velotasin peamiselt kevadsuvisel perioodil tööle ning tagasi, siis tänaseks olen ühekäigulise preilimobiili võimete piire kompinud.

Liigun rattaga pea iga ilmaga, ainsana olen seni vältida püüdnud vihmasadu. Mu velo korvi mahub valik riideid ja eluks vajalikku, mistõttu ei saa mugavuse puudumist auto eelistamisel argumendiks tuua. Ajaliselt on rattaga liikumine isegi parem variant, kuna näiteks suviste teetööde valguses, õnnestub nutikaid marsruute valides kiiremini sihtkohta jõuda. Lisaks võimaldab rattasõit iga kord erinevat teed pidi liigelda, vaikust nautida ja kõikvõimalikel põhjustel ummikus tiksuvatest autodest mööda vurada. Sooja ilmaga ei ole rattal liikudes palav, igal hetkel saab teha joogipeatusi ja pole ohtu konditsioneeriga end haigeks jahutada.

Toredaid põhjuseid rattaga liiklemiseks leidub rohkelt, aga eks ka velotamise mündil on pahupool. Linnas liigeldes tuleb igal hetkel ettevaatlik olla, sest rattur on nii autojuhi kui jalakäija vaenlane. Sõitmiseks ei ole enamasti spetsiaalseid radu ja äärekivid on ehitatud neilt hüppesse minekuks, mille tagajärjel isegi asjad korvist välja lendavad. Kui aga oma teekond läbi mõelda, ei pea rattal liigselt kihutama ja on võimalik valida võimalikult soodsate tingimustega marsruut.

Selleks, et ma ka edaspidi oma velo üle rõõmu tunda saaksin, turvan seda enamasti Bikeep nutiparklaid kasutades ja kohtades, kus need puuduvad, kasutan rattalukku. Soovitan igaks juhuks oma ratas registreerida ka Bike-ID lehel ja nõrganärvilisematel tasub velole ka kindlustuse vormistada.

Pärast duši

 

 

Sageda sõidu ja linnavelole mittesobivate olude katsetamise tulemusena saab mu ratas aeg-ajalt tolmuseks, poriseks või mõnel teisel viisil räpaseks. Enda käte ja lapi kasutamine on üks võimalus, aga ma otsisin paremat lahendust. Sõber Google juhatas mind SmartWash pesulani, mis on eelkõige mõeldud autode tuunimiseks, aga võimaldab ka ratas läikima lüüa. Vabalt valitud summa eest saab seitsme programmi seast endale sobiva valida ja pesuks ei pea tunkedes kohale minema – rattapesulasse võib sõita ka kleidiga ning sama elegantsena sealt puhta veloga välja sõita.

 

 

 

Suvekuudele andsingi stardi just rattaüritusel ja osalesin esimest korda Tour d’ÖÖ ühissõidul. Olen juba aastaid plaaninud sellest osa saada ja endale ette kujutanud sadu rattureid, kes kõik õhtuhämaruses mööda linnatänavaid seiklevad, aga juubelisõit oli elamus omaette. Kogunemiskohta oli kohale veerenud tuhandeid inimesi! Üllatusest ja ärevusest toibununa teel olles sain aga üsna kiirelt aru, mida see tegelikult tähendas. Rahvamass takistas mõistlikus tempos liikumist, tekkisid rattaummikud ja pärast 20 kilomeetrit suuremjaolt tiksumist, jõudsime sihtpunkti oluliselt hiljem kui plaanitud. Üritus oli sellegipoolest põnev kogemus ja kiidan korraldajaid selle järjepideva toimumise tagamise eest! Järgmise korrani! 🙂

Juunikuusse jäi ka minu üks viimase aja pikemaid rattasõite Tallinnast Kloogale ja sealt veel veidi edasi. Sõprade kutse aiapeole algatas sündmuste jada, millest mu teatud kehaosad veel mitu päeva taastusid. Eeldasin, et minu ühe käiguga velost jääb valitud pikaks distantsiks väheks ja laenasin õelt maastikuratta. Sellegipoolest sai juba Tabasalu kandis selgeks, et sportliku ratta sadul pole minu jaoks kõige mugavam ja sõitu ei muutnud kergemaks ka seljakott ega palav ilm. Tallinnast Kloogale on iseenesest hea sõita, enamuses on võimalik vändata kergliiklusteedel ja marsruudile jäävad kenad kohad, kus peatusi teha ning soovi korral mere äärde ja/või sööma minna.

Pausidega, aga kohale jõudsime ka meie ja selle seikluspäeva kilometraaž on näha allpool. Vaatamata raskustele oli selline pikem rattaretk äge ja edaspidi olen paremini valmistunud… rattapüksid või sadulakaitse või pakiraam või teistmoodi ratas? 🙂

Tunnistan ausalt üles, et tagasi Tallinna tõi meid rong. Sellegipoolest kogunes kilomeetreid ka sel päeval ja päris viilimiseks seda nimetada ei saa, eks!

Rattagurmaani seiklused jätkuvad juba järgmises postituses kui jagan muljeid enda imelisest pärastlõunast rattaga Aegnal! 

Follow and spread the word:
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *