Väikese saare võlud

Mõned nädalad tagasi terendas mul silmapiiril vaba reede. Plaani pidades turgatas siis ootamatult pähe mõte alustada selleks suveks plaanitud Eesti saarte külastamisega. Olen selles osas võhik ja siiani käinud vaid suurematel ning populaarsematel. Uurisingi kohe kiirkorras, kas ja kuidas saaksin oma reede Aegnal veeta. Saarest olin teiste muljetamiste kaudu vaid head kuulnud ja alati pärast vestlusi unustanud see retk plaani võtta. Seekord sai mõte lõpuks ka ellu viidud! 

MS Vesta pardal

Aegna saare kodulehelt ja sinna ning tagasi reisimiseks vajaliku praamiinfo uurimisel sai minu päevaplaan kiirelt paika. Otsustasin saarele minna rattaga ja haarasin kaasa vaid päevaks sobilikud riided ning veidi näksimis- ja joogipoolist. Aegna jaoks arvestasin pool päeva, täpsemalt isegi 3,5 tundi, kuna sain Tallinnast lahkuda 15:00 praamiga ja tagasi tulla viimasega 19:30. Igaks juhuks küsisin eelnevalt ka saare majutusvõimaluste kohta, aga suvekuule kohaselt sain vastuseks, et kõik on broneeritud. Niisiis panustasin heale õnnele, et ma õhtusele praamile jõuan ja mahun.

Kalasadamast väljuv MS Vesta oli tol reedel veidi jahedavõitu ilma tõttu peaaegu tühi. Lisaks mulle ja mu rattale oli praamil veel 5 inimest ning lahke meeskond. Uhke rohelise Edgari kaardi omanikuna oli saarele sõit minu jaoks tasuta, ratta eest tuli aga tasuda 1.90 eurot. Tavapärasest veidi tuulisema ilma tõttu sain nii minnes kui tulles ka korralikult loksutada. Hiljuti merehaigusega toimetulekust artikli kirjutamisest oli kasu – vaatasin silmapiiri ega ei läinud laevameeste kutse peale alla jalkat vaatama. 

Aegna rajad

Aegnale kohale jõudes tegin endale infotahvli põhjal selgeks, kus ma olen ja kuhu minna plaanin. Saarel on võimalik valida kolme erineva pikkusega raja vahel. Hindasin distantse ja otsustasin, et jõuan ilmselt kõige suuremat ringi pidi õigeks ajaks sadamasse tagasi. Asusin teele vastupäeva ja juba kümnekonna minuti pärast olin jõudnud täielikku vaikusesse ning inimvabadusse. Kogu saaretripi jooksul kohtasingi vaid üksikuid teisi seiklejaid sadamas või majutuskohtade läheduses, paari ka metsarajal või rannas. 

Roosidest vaimustunud

Saare esimeses pooles ootas mind vaade Tallinnale, luigepaar ja sain kiviklibusel rannal metsikute roosipõõsaste vahel robinsoncrusoelikku olemist nautida. Rada oli kord kitsam, kord autole sobiliku laiusega ja kas kivide, puujuurte või pehme pinnase ning okastega kaetud. Mida enam liikusin sadama suhtes saare teise tipu suunas, seda rohkem tuli ette liivasemat pinnast, kus rattasõidust loobusin ja velo enda kõrval talutasin. Vaatamisväärsustest jäid mu teele suured ja väärikad rändrahnud, mille otsa ma ilmtingimata ronima pidin. Hiigelkivide vahel olek mõjus kuidagi müstiliselt ja peatusin seal veidi pikemalt. 

Rändrahnud

Edasi liikusin kerge jänesehaagiga saare teisele küljele ja vältisin sellega Aegna kõige liivasemat piirkonda. Vaimustusin juba saare esimeses randasid ümbritsevatest roosidest, aga teisel pool Aegnat oli lugu kordades muljetavaldavam! Ükskõik, millisest rannikule viivast teest ma sisse keerasin, ümbritses seda ning rannaala roosipõõsaste armee. Heleroosade õitega lilled, kohisev meri, päike ja kerge tuuleiil tekitasid idülli, mida tasub Aegnale mitmeks päevaks nautima jääda…

Kivilabürint

Minu aeg oli aga piiritletud ja seetõttu liikusin edasi. Vaatasin nõiduslikke puid, teele jäävaid rändrahne, mahajäetud elu-, majutus- ja kaitseväelisi hooneid ning looduse muutumist. Käisin läbi ka Aegna peamise supelranna juurest ja veendusin, et sinna võiks kunagi isegi lohetama minna. Veidi enne raja lõpuosa jõudsin lagendikule, kuhu oli loodud maagiline kivilabürint., mille läbikäimise tulemusena olen ma parem ja valgustatum inimene.

Teel sadama poole suutsin aga kaardi puudumise ja viitade kadumise tulemusena hetkeks pea kaotada ning rattaga soisesse tihnikusse-metsa eksida. Pärast võitlust putukaparvede ja kriipivate okstega suutsin siiski suunataju taastada ning tagasi rajale jõuda. Sadamasse jõudsin veidi enne praami väljumist. Sain sealsest putkast veel kerge snäki võtta ja Aegnal seiklejaid abistava päästekoeraga tutvust teha. 

Päästekoer oma tööpostil

Veel enne saarelt lahkumist otsustasin, et tulen sinna tagasi. Rattatiir andis Aegnast hea ülevaate ja mõned puhkepeatused aimu sealsest rahust ning idüllist. Ma pole muidugi kindel, kas sellist eraklikkust saab ka kesksuvel ja suurepärase ilmaga nautida. Tegemist on linnalähedase saarega ja eestlaste matkavaim üha kasvab. Igatahes soovitan kõikidel huvilistel majutus aegsasti ette broneerida või telk kaasa võtta. Merehaigusele altitel soovitan jälgida ka tuuleprognoosi, kuna tagasitee mandrile kulges suurte lainete vahel hüpeldes, mistõttu ka minul olemine päris hõredaks läks. 

Aegna oli minu selle suve esimene saarelkäik, millele järgnesid Hiiumaa ja Mohni retked… aga neist kirjutan edaspidi! 🙂

Roosiaed

 

Follow and spread the word:
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *