Vabakutseline RMK matkaspetsialist

Viimastel aastatel veedan ma tavapärasest rohkem aega looduses. Kui see ei ole seotud liiklemise või mõne sportliku tegevusega, armastan vabal ajal RMK radu ja peatuspaiku avastada. Sihtkoha täpsustab enamasti matkaks olev vaba aeg ja soov kas grillida, telkida, ujuda vms. Selleaastane suvi on matkasellindust 100% toetanud ja ma olen mitmel korral täiesti ootamatult väga kenadesse paikadesse sattunud. Tabasin end hiljuti mõttelt, et ehk peaksin RMK koosseisuga liituma, et järjekordsest hobist saaks mingil viisil töö ja saaksin sellisesse ägedasse metsamajandamisse panustada. Mõtlen veel oma rolli üle ja olen pakkumistele avatud! 🙂

Kivitrepp Aura pargis

Ühel argiõhtul otsustasin näiteks selgust saada, kus asub Aura park, millest ma SUP-matkade kirjeldustest lugenud olin. Uurisin Google Maps’ist, mis koht see selline on ja sain vastuseks, et tegemist on Tabasalu loodusõpperajaga. Arvasin võhikuna, et linnale on lähedal vaid Järve, Pääsküla ja mõned Viimsi RMK rajad, aga ei! Aura parki pääseb mitme erineva parkimisvõimaluse kaudu ja soovi korral saab läbi jalutada 3,5-kilomeetrise raja.

Lisaks metsasalus seiklemisele on võimalik järsust trepist mere äärde kividele vaadet nautima minna. Suppajad lähenevad pargile mööda vett ja ronivad siis puhkepausil treppidest üles metsarajale jalutama. Oma avastusretkel sattusime Tabasallu õhtusel ajal ja mere äärde kividele jõudsime täpselt päikeseloojangu eel. Ideaalne ajastus tagas suurepärase vaate, vaikuse ja hämmingu, et miks ma sinna varem ei olnud tulnud… 🙂

Rajal oli ka infotahvleid ja kokkuvõttes tundus see mulle ideaalne koht, kus pärast tööpäeva vaikust nautida ning veidi värsket õhku hingata ja liikuda. Järgmine kord lähenen Aura pargile vahelduseks aga ehk hoopis aerulaual.

Päikeseloojang ja vaikne meri

Veidi planeerituma matka võtsime ette kurikuulsal Aegviidu-Liiapeksi rajal ja sellele pühendasime kogu nädalavahetuse. Pakkisime kaasa telgi, magamisvarustuse, veidi toitu ja asusimegi seljakottidega rongiga Tallinnast teele. Aegviidu külastuskeskuses tutvusime veel rajakaardiga ja saime info, et pealinna tagasi saame järgmisel päeval suure tee äärest bussiga. Pikalt analüüsimata asusime teele ja seadsime esimese päeva sihiks läbida ca 20 kilomeetrit. Meid toetas ja samas ka kurnas väga soe ilm, millele andis leevendust osaliselt metsas ning varjus kulgev rada. 

Kogu teekond oli väga vaheldusrikas – tihedama taimestikuga ja süngemad metsad vaheldusid niitude-aasade ning lagendikega. Ette tuli ojasid, järvi ja rabasid. Plaanisime ööbida Jussi järvede juures, aga kõik telkimisalad olid juba hõivatud ja nii rändasime edasi, kuniks peatusime täiesti inimtühja väikese järve ääres. Telkimiplatsi seal ette nähtud ei olnud, aga mahutasime end järve kaldale siiski ära ja saime väga privaatse ning muheda olemise ja isegi õhtusöögi tehtud! 

Teisel päeval liikusime hommikupudru tegemiseks edasi Paukjärve äärde, kus samuti justkui matkafestival toimus. Saime aga sõbralike retkeliste lahkel loal ka oma pudru tehtud ja liikusime edasi Liiapeksi suunas. Lõunapausid veetsime mõlemal päeval erinevate järvede juures, kus oli hea kuuma päikese eest vette jahtuma sulpsata ja ka kosutav uinak teha. Teisel päeval ilm muutus ja tänu pilvedele läks meie rännak veidi kergemaks. Kahtlustasime, et meil ei õnnestu mööda algupärast matkarada sihtpunkti jõuda, kuna ka RMK lehel levib info, et kohalike elanike tõttu on tee lõpuosa muutunud. Otsustasime eksperimenteerida ja oma jäljeküti oskuste ning GPSi abil kohale orienteeruda. Tulemuseks lõikasime veidi rada ja jõudsime kenasti Peterburi teele välja ning ka bussipeatus oli lähedal. Info, et saame maanteelt hõlpsasti bussiga tagasi Tallinna, oli aga ekslik. Järgmine buss pidi tulema alles kolme tunni pärast ja rampväsinuna ei soovinud me enam sentimeetritki liikuda. Hakkasin siis esmakordselt elus hääletama ja algaja õnnele kohaselt peatus juba viie minuti möödudes auto. Prouad matkajad olid ise just Elamusmaratonilt tulnud ja nii jagus meil neljakesi juttu looduse ning seiklemiste üle pealinnani välja! 

Soovitan selle pika raja ette võtta ja distants lühemateks etappideks jagada. Ööbimispaiga osas on võimalused küll nö ette antud, aga puhkepause tasub teha piisavalt, et kõndimine liigselt ei väsitaks ja kogu elamus ikka naudingut pakuks :).

Kaks seiklust meenub mulle veel, mis viimaste kuude matkamistest erilisena meelde on jäänud. Üheks neist oli taaskord ootamatu plaan külastada Tilleoru matkarada Põlvamaal. Sealkandis on toredaid paiku palju ja Otepääl olles tekkis mõte mõni neist ette võtta. Samuti küllaltki lühike rada (4,5 km) oli aga väga vaheldusrikas ja ma nautisin selle jalutuskäigu igat hetke. Rada saadab kõrval vulisev jõgi ja ühel hetkel on võimalik puhtast allikast juua ning sinna juurde mustikaid nosida. 

Teiseks toredaks avastuseks oli Järvamaal asuv Sakala puhkeala ja sealsed rajad ning metsaonn. Meil oli plaan minna Kurgjale etendust vaatama ja kuna matkakihk on suur, uurisin, kus sealkandis ööbida ning mõnda rada avastada saaksime.

Saeveski metsaonn

 

 

Otsustasime panustada heale õnnele ja õhtupimeduse saabudes suundusimegi Saeveski metsaonni poole. Onni parkla oli tühi, uks lukust lahti ja maja asustamata. Mida veel tahta! Seadsime end seal mugavalt sisse ja nautisime taaskord ideaalseid tingimusi ja privaatsust. Järgmisel hommikul vaatasime onni läheduses asuvatel radadel ringi, aga kuna avastasime mustikamere, siis väga pikale ringile me sel päeval ei jõudnud… 🙂

Saeveski metsaonni tasub kaasa võtta turvalised! küünlad, mis nutiseadmete ja taskulampide asemel palju hubasemad ning romantilisemad on. Onni juures on olemas kõik muu heaks äraolemiseks vajalik, nii et kes sinnakanti satub, julgen vahelduseks telgile või kojusõidule hütis ööbimist soovitada!

 

 

Follow and spread the word:
Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *