Vabakutseline RMK matkaspetsialist

Viimastel aastatel veedan ma tavapärasest rohkem aega looduses. Kui see ei ole seotud liiklemise või mõne sportliku tegevusega, armastan vabal ajal RMK radu ja peatuspaiku avastada. Sihtkoha täpsustab enamasti matkaks olev vaba aeg ja soov kas grillida, telkida, ujuda vms. Selleaastane suvi on matkasellindust 100% toetanud ja ma olen mitmel korral täiesti ootamatult väga kenadesse paikadesse sattunud. Tabasin end hiljuti mõttelt, et ehk peaksin RMK koosseisuga liituma, et järjekordsest hobist saaks mingil viisil töö ja saaksin sellisesse ägedasse metsamajandamisse panustada. Mõtlen veel oma rolli üle ja olen pakkumistele avatud! 🙂

Kivitrepp Aura pargis

Ühel argiõhtul otsustasin näiteks selgust saada, kus asub Aura park, millest ma SUP-matkade kirjeldustest lugenud olin. Uurisin Google Maps’ist, mis koht see selline on ja sain vastuseks, et tegemist on Tabasalu loodusõpperajaga. Arvasin võhikuna, et linnale on lähedal vaid Järve, Pääsküla ja mõned Viimsi RMK rajad, aga ei! Aura parki pääseb mitme erineva parkimisvõimaluse kaudu ja soovi korral saab läbi jalutada 3,5-kilomeetrise raja.

Lisaks metsasalus seiklemisele on võimalik järsust trepist mere äärde kividele vaadet nautima minna. Suppajad lähenevad pargile mööda vett ja ronivad siis puhkepausil treppidest üles metsarajale jalutama. Oma avastusretkel sattusime Tabasallu õhtusel ajal ja mere äärde kividele jõudsime täpselt päikeseloojangu eel. Ideaalne ajastus tagas suurepärase vaate, vaikuse ja hämmingu, et miks ma sinna varem ei olnud tulnud… 🙂

Rajal oli ka infotahvleid ja kokkuvõttes tundus see mulle ideaalne koht, kus pärast tööpäeva vaikust nautida ning veidi värsket õhku hingata ja liikuda. Järgmine kord lähenen Aura pargile vahelduseks aga ehk hoopis aerulaual.

Päikeseloojang ja vaikne meri

Veidi planeerituma matka võtsime ette kurikuulsal Aegviidu-Liiapeksi rajal ja sellele pühendasime kogu nädalavahetuse. Pakkisime kaasa telgi, magamisvarustuse, veidi toitu ja asusimegi seljakottidega rongiga Tallinnast teele. Aegviidu külastuskeskuses tutvusime veel rajakaardiga ja saime info, et pealinna tagasi saame järgmisel päeval suure tee äärest bussiga. Pikalt analüüsimata asusime teele ja seadsime esimese päeva sihiks läbida ca 20 kilomeetrit. Meid toetas ja samas ka kurnas väga soe ilm, millele andis leevendust osaliselt metsas ning varjus kulgev rada. 

Kogu teekond oli väga vaheldusrikas – tihedama taimestikuga ja süngemad metsad vaheldusid niitude-aasade ning lagendikega. Ette tuli ojasid, järvi ja rabasid. Plaanisime ööbida Jussi järvede juures, aga kõik telkimisalad olid juba hõivatud ja nii rändasime edasi, kuniks peatusime täiesti inimtühja väikese järve ääres. Telkimiplatsi seal ette nähtud ei olnud, aga mahutasime end järve kaldale siiski ära ja saime väga privaatse ning muheda olemise ja isegi õhtusöögi tehtud! 

Teisel päeval liikusime hommikupudru tegemiseks edasi Paukjärve äärde, kus samuti justkui matkafestival toimus. Saime aga sõbralike retkeliste lahkel loal ka oma pudru tehtud ja liikusime edasi Liiapeksi suunas. Lõunapausid veetsime mõlemal päeval erinevate järvede juures, kus oli hea kuuma päikese eest vette jahtuma sulpsata ja ka kosutav uinak teha. Teisel päeval ilm muutus ja tänu pilvedele läks meie rännak veidi kergemaks. Kahtlustasime, et meil ei õnnestu mööda algupärast matkarada sihtpunkti jõuda, kuna ka RMK lehel levib info, et kohalike elanike tõttu on tee lõpuosa muutunud. Otsustasime eksperimenteerida ja oma jäljeküti oskuste ning GPSi abil kohale orienteeruda. Tulemuseks lõikasime veidi rada ja jõudsime kenasti Peterburi teele välja ning ka bussipeatus oli lähedal. Info, et saame maanteelt hõlpsasti bussiga tagasi Tallinna, oli aga ekslik. Järgmine buss pidi tulema alles kolme tunni pärast ja rampväsinuna ei soovinud me enam sentimeetritki liikuda. Hakkasin siis esmakordselt elus hääletama ja algaja õnnele kohaselt peatus juba viie minuti möödudes auto. Prouad matkajad olid ise just Elamusmaratonilt tulnud ja nii jagus meil neljakesi juttu looduse ning seiklemiste üle pealinnani välja! 

Soovitan selle pika raja ette võtta ja distants lühemateks etappideks jagada. Ööbimispaiga osas on võimalused küll nö ette antud, aga puhkepause tasub teha piisavalt, et kõndimine liigselt ei väsitaks ja kogu elamus ikka naudingut pakuks :).

Kaks seiklust meenub mulle veel, mis viimaste kuude matkamistest erilisena meelde on jäänud. Üheks neist oli taaskord ootamatu plaan külastada Tilleoru matkarada Põlvamaal. Sealkandis on toredaid paiku palju ja Otepääl olles tekkis mõte mõni neist ette võtta. Samuti küllaltki lühike rada (4,5 km) oli aga väga vaheldusrikas ja ma nautisin selle jalutuskäigu igat hetke. Rada saadab kõrval vulisev jõgi ja ühel hetkel on võimalik puhtast allikast juua ning sinna juurde mustikaid nosida. 

Teiseks toredaks avastuseks oli Järvamaal asuv Sakala puhkeala ja sealsed rajad ning metsaonn. Meil oli plaan minna Kurgjale etendust vaatama ja kuna matkakihk on suur, uurisin, kus sealkandis ööbida ning mõnda rada avastada saaksime.

Saeveski metsaonn

 

 

Otsustasime panustada heale õnnele ja õhtupimeduse saabudes suundusimegi Saeveski metsaonni poole. Onni parkla oli tühi, uks lukust lahti ja maja asustamata. Mida veel tahta! Seadsime end seal mugavalt sisse ja nautisime taaskord ideaalseid tingimusi ja privaatsust. Järgmisel hommikul vaatasime onni läheduses asuvatel radadel ringi, aga kuna avastasime mustikamere, siis väga pikale ringile me sel päeval ei jõudnud… 🙂

Saeveski metsaonni tasub kaasa võtta turvalised! küünlad, mis nutiseadmete ja taskulampide asemel palju hubasemad ning romantilisemad on. Onni juures on olemas kõik muu heaks äraolemiseks vajalik, nii et kes sinnakanti satub, julgen vahelduseks telgile või kojusõidule hütis ööbimist soovitada!

 

 

Follow and spread the word:

Väikese saare võlud

Mõned nädalad tagasi terendas mul silmapiiril vaba reede. Plaani pidades turgatas siis ootamatult pähe mõte alustada selleks suveks plaanitud Eesti saarte külastamisega. Olen selles osas võhik ja siiani käinud vaid suurematel ning populaarsematel. Uurisingi kohe kiirkorras, kas ja kuidas saaksin oma reede Aegnal veeta. Saarest olin teiste muljetamiste kaudu vaid head kuulnud ja alati pärast vestlusi unustanud see retk plaani võtta. Seekord sai mõte lõpuks ka ellu viidud! 

MS Vesta pardal

Aegna saare kodulehelt ja sinna ning tagasi reisimiseks vajaliku praamiinfo uurimisel sai minu päevaplaan kiirelt paika. Otsustasin saarele minna rattaga ja haarasin kaasa vaid päevaks sobilikud riided ning veidi näksimis- ja joogipoolist. Aegna jaoks arvestasin pool päeva, täpsemalt isegi 3,5 tundi, kuna sain Tallinnast lahkuda 15:00 praamiga ja tagasi tulla viimasega 19:30. Igaks juhuks küsisin eelnevalt ka saare majutusvõimaluste kohta, aga suvekuule kohaselt sain vastuseks, et kõik on broneeritud. Niisiis panustasin heale õnnele, et ma õhtusele praamile jõuan ja mahun.

Kalasadamast väljuv MS Vesta oli tol reedel veidi jahedavõitu ilma tõttu peaaegu tühi. Lisaks mulle ja mu rattale oli praamil veel 5 inimest ning lahke meeskond. Uhke rohelise Edgari kaardi omanikuna oli saarele sõit minu jaoks tasuta, ratta eest tuli aga tasuda 1.90 eurot. Tavapärasest veidi tuulisema ilma tõttu sain nii minnes kui tulles ka korralikult loksutada. Hiljuti merehaigusega toimetulekust artikli kirjutamisest oli kasu – vaatasin silmapiiri ega ei läinud laevameeste kutse peale alla jalkat vaatama. 

Aegna rajad

Aegnale kohale jõudes tegin endale infotahvli põhjal selgeks, kus ma olen ja kuhu minna plaanin. Saarel on võimalik valida kolme erineva pikkusega raja vahel. Hindasin distantse ja otsustasin, et jõuan ilmselt kõige suuremat ringi pidi õigeks ajaks sadamasse tagasi. Asusin teele vastupäeva ja juba kümnekonna minuti pärast olin jõudnud täielikku vaikusesse ning inimvabadusse. Kogu saaretripi jooksul kohtasingi vaid üksikuid teisi seiklejaid sadamas või majutuskohtade läheduses, paari ka metsarajal või rannas. 

Roosidest vaimustunud

Saare esimeses pooles ootas mind vaade Tallinnale, luigepaar ja sain kiviklibusel rannal metsikute roosipõõsaste vahel robinsoncrusoelikku olemist nautida. Rada oli kord kitsam, kord autole sobiliku laiusega ja kas kivide, puujuurte või pehme pinnase ning okastega kaetud. Mida enam liikusin sadama suhtes saare teise tipu suunas, seda rohkem tuli ette liivasemat pinnast, kus rattasõidust loobusin ja velo enda kõrval talutasin. Vaatamisväärsustest jäid mu teele suured ja väärikad rändrahnud, mille otsa ma ilmtingimata ronima pidin. Hiigelkivide vahel olek mõjus kuidagi müstiliselt ja peatusin seal veidi pikemalt. 

Rändrahnud

Edasi liikusin kerge jänesehaagiga saare teisele küljele ja vältisin sellega Aegna kõige liivasemat piirkonda. Vaimustusin juba saare esimeses randasid ümbritsevatest roosidest, aga teisel pool Aegnat oli lugu kordades muljetavaldavam! Ükskõik, millisest rannikule viivast teest ma sisse keerasin, ümbritses seda ning rannaala roosipõõsaste armee. Heleroosade õitega lilled, kohisev meri, päike ja kerge tuuleiil tekitasid idülli, mida tasub Aegnale mitmeks päevaks nautima jääda…

Kivilabürint

Minu aeg oli aga piiritletud ja seetõttu liikusin edasi. Vaatasin nõiduslikke puid, teele jäävaid rändrahne, mahajäetud elu-, majutus- ja kaitseväelisi hooneid ning looduse muutumist. Käisin läbi ka Aegna peamise supelranna juurest ja veendusin, et sinna võiks kunagi isegi lohetama minna. Veidi enne raja lõpuosa jõudsin lagendikule, kuhu oli loodud maagiline kivilabürint., mille läbikäimise tulemusena olen ma parem ja valgustatum inimene.

Teel sadama poole suutsin aga kaardi puudumise ja viitade kadumise tulemusena hetkeks pea kaotada ning rattaga soisesse tihnikusse-metsa eksida. Pärast võitlust putukaparvede ja kriipivate okstega suutsin siiski suunataju taastada ning tagasi rajale jõuda. Sadamasse jõudsin veidi enne praami väljumist. Sain sealsest putkast veel kerge snäki võtta ja Aegnal seiklejaid abistava päästekoeraga tutvust teha. 

Päästekoer oma tööpostil

Veel enne saarelt lahkumist otsustasin, et tulen sinna tagasi. Rattatiir andis Aegnast hea ülevaate ja mõned puhkepeatused aimu sealsest rahust ning idüllist. Ma pole muidugi kindel, kas sellist eraklikkust saab ka kesksuvel ja suurepärase ilmaga nautida. Tegemist on linnalähedase saarega ja eestlaste matkavaim üha kasvab. Igatahes soovitan kõikidel huvilistel majutus aegsasti ette broneerida või telk kaasa võtta. Merehaigusele altitel soovitan jälgida ka tuuleprognoosi, kuna tagasitee mandrile kulges suurte lainete vahel hüpeldes, mistõttu ka minul olemine päris hõredaks läks. 

Aegna oli minu selle suve esimene saarelkäik, millele järgnesid Hiiumaa ja Mohni retked… aga neist kirjutan edaspidi! 🙂

Roosiaed

 

Follow and spread the word:

Velogurmaani pihtimused

Liiga pika pausi blogipostitustes vabandan välja väga aktiivse töö ja lustimise perioodiga. Taaskord taastan mälusoppidest emotsioonid ja jagan tagantjärele seikasid oma põnevatest rattasõiduga seotud aktsioonidest.

Armastan väga rattaga sõita ja oma paar aastat tagasi soetatud linnarattaga olen rohkelt mõnusaid tiire ning kilomeetreid kogunud. Rattarõõmu jagasin ka ajakirja Jooksja juuni-juuli numbris!

Foto autor: Mati Hiis

Ratta soetamisel ei kaalunud ma erinevate tüüpide vahel, kuna soovisin ratast, mis toimib nii liiklusvahendi kui poolsportliku ajaviitena. Tänaseks on valitud ratas eesmärki täitnud ja kui esimesel aastal velotasin peamiselt kevadsuvisel perioodil tööle ning tagasi, siis tänaseks olen ühekäigulise preilimobiili võimete piire kompinud.

Liigun rattaga pea iga ilmaga, ainsana olen seni vältida püüdnud vihmasadu. Mu velo korvi mahub valik riideid ja eluks vajalikku, mistõttu ei saa mugavuse puudumist auto eelistamisel argumendiks tuua. Ajaliselt on rattaga liikumine isegi parem variant, kuna näiteks suviste teetööde valguses, õnnestub nutikaid marsruute valides kiiremini sihtkohta jõuda. Lisaks võimaldab rattasõit iga kord erinevat teed pidi liigelda, vaikust nautida ja kõikvõimalikel põhjustel ummikus tiksuvatest autodest mööda vurada. Sooja ilmaga ei ole rattal liikudes palav, igal hetkel saab teha joogipeatusi ja pole ohtu konditsioneeriga end haigeks jahutada.

Toredaid põhjuseid rattaga liiklemiseks leidub rohkelt, aga eks ka velotamise mündil on pahupool. Linnas liigeldes tuleb igal hetkel ettevaatlik olla, sest rattur on nii autojuhi kui jalakäija vaenlane. Sõitmiseks ei ole enamasti spetsiaalseid radu ja äärekivid on ehitatud neilt hüppesse minekuks, mille tagajärjel isegi asjad korvist välja lendavad. Kui aga oma teekond läbi mõelda, ei pea rattal liigselt kihutama ja on võimalik valida võimalikult soodsate tingimustega marsruut.

Selleks, et ma ka edaspidi oma velo üle rõõmu tunda saaksin, turvan seda enamasti Bikeep nutiparklaid kasutades ja kohtades, kus need puuduvad, kasutan rattalukku. Soovitan igaks juhuks oma ratas registreerida ka Bike-ID lehel ja nõrganärvilisematel tasub velole ka kindlustuse vormistada.

Pärast duši

 

 

Sageda sõidu ja linnavelole mittesobivate olude katsetamise tulemusena saab mu ratas aeg-ajalt tolmuseks, poriseks või mõnel teisel viisil räpaseks. Enda käte ja lapi kasutamine on üks võimalus, aga ma otsisin paremat lahendust. Sõber Google juhatas mind SmartWash pesulani, mis on eelkõige mõeldud autode tuunimiseks, aga võimaldab ka ratas läikima lüüa. Vabalt valitud summa eest saab seitsme programmi seast endale sobiva valida ja pesuks ei pea tunkedes kohale minema – rattapesulasse võib sõita ka kleidiga ning sama elegantsena sealt puhta veloga välja sõita.

 

 

 

Suvekuudele andsingi stardi just rattaüritusel ja osalesin esimest korda Tour d’ÖÖ ühissõidul. Olen juba aastaid plaaninud sellest osa saada ja endale ette kujutanud sadu rattureid, kes kõik õhtuhämaruses mööda linnatänavaid seiklevad, aga juubelisõit oli elamus omaette. Kogunemiskohta oli kohale veerenud tuhandeid inimesi! Üllatusest ja ärevusest toibununa teel olles sain aga üsna kiirelt aru, mida see tegelikult tähendas. Rahvamass takistas mõistlikus tempos liikumist, tekkisid rattaummikud ja pärast 20 kilomeetrit suuremjaolt tiksumist, jõudsime sihtpunkti oluliselt hiljem kui plaanitud. Üritus oli sellegipoolest põnev kogemus ja kiidan korraldajaid selle järjepideva toimumise tagamise eest! Järgmise korrani! 🙂

Juunikuusse jäi ka minu üks viimase aja pikemaid rattasõite Tallinnast Kloogale ja sealt veel veidi edasi. Sõprade kutse aiapeole algatas sündmuste jada, millest mu teatud kehaosad veel mitu päeva taastusid. Eeldasin, et minu ühe käiguga velost jääb valitud pikaks distantsiks väheks ja laenasin õelt maastikuratta. Sellegipoolest sai juba Tabasalu kandis selgeks, et sportliku ratta sadul pole minu jaoks kõige mugavam ja sõitu ei muutnud kergemaks ka seljakott ega palav ilm. Tallinnast Kloogale on iseenesest hea sõita, enamuses on võimalik vändata kergliiklusteedel ja marsruudile jäävad kenad kohad, kus peatusi teha ning soovi korral mere äärde ja/või sööma minna.

Pausidega, aga kohale jõudsime ka meie ja selle seikluspäeva kilometraaž on näha allpool. Vaatamata raskustele oli selline pikem rattaretk äge ja edaspidi olen paremini valmistunud… rattapüksid või sadulakaitse või pakiraam või teistmoodi ratas? 🙂

Tunnistan ausalt üles, et tagasi Tallinna tõi meid rong. Sellegipoolest kogunes kilomeetreid ka sel päeval ja päris viilimiseks seda nimetada ei saa, eks!

Rattagurmaani seiklused jätkuvad juba järgmises postituses kui jagan muljeid enda imelisest pärastlõunast rattaga Aegnal! 

Follow and spread the word:

Tossul ja tossul on vahe

Olen alati aktiivselt sportinud aga viimased viis aastat eelkõige spordiklubide ning jooksu maailma avastanud. Tean, et iga ala juures on oluline ka esmapilgul tühisena näiv probleem, mida küll selga ja jalga panna, aga isegi harrastaja spordivarustuse tähtsust hakkasin mõistma ligi aasta tagasi. Vaatamata oma praktilistele ja moekatele trennikomplektidele, seisin eelmisel aastal esmakordselt silmitsi vigastusega, milles mängisid ilmselt rolli ka valed jooksutossud. Minu möödunud suve alguses tekkinud plantaarfastsiidil oli kindlasti teisigi põhjuseid, aga üheks neist võib pidada ka tosse, mis mu kõrget jalavõlvi ei toetanud. Tulemuseks oli pikk trennipaus, tüütu tegelemine vasaku jala valuga ja pikk taastumine, mis nurjas mu sügiseseks poolmaratoniks seotud sihid.

Esimene jooks Kayanodega

Teadmise, et mu tossud ei pruugi parim valik olla, sain pärast vigastust Jooksueksperdis testi tehes. Minu mitmeid aastaid tagasi ühest USA Nike’i outletist ostetud tossud olid küll spetsiaalselt jooksmiseks mõeldud ja heas korras, aga minu jalgade jaoks on loodud oluliselt paremaid versioone. Jooksueksperdis tehtud katsetuste tulemusena jõudsin Asics Gel Kayano 24 tossudeni, mis spordipoes sörkides mugavad ja äärmiselt pehmed tundusid. Nendega jooksmise ainsa miinusena nimetas jooksuekspert kiirust ehk Kayanode vedrustus aitab küll jooksu nautida ja ideaalis ka vigastusi vältida, aga head aega nendega ei arenda. Minu jaoks on see hetkel aga tuleviku teema, sest esmalt laon uuesti baasi ja siis kasutan ilmselt teisi jooksutosse kiiruse tuunimiseks. Seega on mul uued ja minu vajadusi arvestavad tossud ning aprillist alustasin oma imekenade virsikutooni Asicsitega kruiisimist… 🙂

Spordiklubide rühmatreeningute ja harvade jõusaalis käimiste tarbeks on mu pikaajaliseks kaaslaseks olnud samuti Nike’i saalitreeninguteks mõeldud tossud. Ma ei ole osanud nende puhul millegi üle kurta – need on piisavalt pehmed ja mugavad. Kui üldse viriseda, siis selle üle, et vahel kipuvad nende tallad saali põrandal libisema ja üdini aus olles, on ka kena roosa värv neilt maha kuluma hakanud! 

Reebok Speed TR 2.0

Hiljuti sain endale aga Reeboki kõige uuemad kõik ühes treeningtossud Reebok Speed TR 2.0. Kuuldavasti on need jalatsid disainitud spetsiaalselt treenijale nagu mina ehk inimesele, kes armastab mitmekülgseid trenne ja ei soovi igaks tunniks erinevaid tosse soetada. Reebok on uute tossude puhul pannud rõhku jala toestamisele, stabiilsusele ja jalanõu painduvusele, et treeningutes oleks võimalik igas suunas liikuda.

Otsustasin, et annan minu jaoks uuele brändile võimaluse ja mõned nädalad on minu rühmatreeningute trennikaaslaseks olnud vaid Speed TR tossud. Esialgu olid need tossud harjumatud, kuna kitsama lõike tõttu on need rohkem ümber jala. Samas on jalal ruumi hingata ja tihedam kontakt tossuga on senistes treeningutes jalale stabiilsuse taganud. Kui oma eelmiste tossude puhul kogesin libisemist, on Reeboki Speedid selles osas vankumatud – nende tallaalune on libisemiskindel aga ei takista liikumist. Mulle meeldib musta värvi tossude minimalistlik välimus ja kuna Speed TR 2.0 on pea täielikult tekstiilist, ei hakka jalgadel palav. Tosse on ilmselt ka kerge hooldada, kuna need kuivavad kiiremini. Seni olen rahul ja ei välista, et Nike’id pensionile saadan… 

Mõned kuud tagasi käisin ka Trismile klubi organiseeritud jooksutehnika loengul. Seal sain samuti kinnitust, et õige jooksujalats on väga oluline ja oma varustust tasub hoolikalt valida, hooldada ning õigel ajal välja vahetada. Parem karta kui kahetseda, sest vigastustega tegelemine on kordades ressursikulukam kui õigeaegne tegutsemine ja kulutused. 

Follow and spread the word:

Rullisin keha pehmeks aga toonusesse!

Rullimismasin

Mõni aeg tagasi märkasin internetiavarustes põnevat rullmassaaži võimalust ja seejärel kuulsin üha enam inimesi ka sellest rääkimas. Uurisin asja lähemalt ja sain teada, et Eestis on kanda kinnitanud juba mitu stuudiot, kus pakutakse massaaži rullival masinal.

Jätkuv uudishimu ja üpris sagedane lihasvalu viis mind nädal tagasi Roll Studiosse, kus võtsin ette tunnise sessiooni. Stuudios selgitati kõigepealt, millega tegemist ja sain teada, et lisaks lihaste lõdvestamisele ning taastamisele, aitab rullimine keha puhastada ja seeläbi on see tõhus relv ka tselluliidi vastu. 3 kärbest ühe hoobiga! 

Tunniajane sessioon jagunes 4-minutilisteks perioodideks, millest iga jooksul tuli rullida erinevat lihasgruppi. Kokku läbisin 15 positsiooni, mille tulemusena sai kogu keha masseeritud. Masina intensiivsust saab muuta, mulle seadistati esimeseks korraks nö algaja tugevus, et keha rullimisega harjuks. Rullide all on ka infrapunalambid, mis soojust kiirgavad ja lihaseid lõdvestavad. Ärevuse, soojuse ja aktiveerunud vereringe tulemusena hakkas mul massaažis päris palav aga õnneks on rullimise ajal kohustuslik rohke vee tarbimine.

Rullimiseks antakse stuudios selga liibuvad riided, et lotendav särk masina tööd ei segaks ja kogu protsess võimalikult efektiivne oleks. Lisaks rullimise intensiivsusele sain erinevates positsioonides ise valida, kui tugevalt lihaseid vastu rulli surun ja valusamate kohtade puhul kippusin ikka kergema vastupanu teed minema… 🙂

Jäin kogemusega väga rahul – oli põnev ja kasulik. Sain küll rullimisest peavalu, aga see pidi olema tavapärane kõrvalmõju, mida olen kogenud ka tavalise massaaži puhul. Kodus massaažijärgseid sinikaid otsides sain rõõmustada, et neid ei tulnudki ja tundus hoopis, et isegi ühest korrast oli kasu – naiste jaoks probleemsetes kohtades oli keha (nahk) kuidagi rohkem toonuses. Hallutsinatsioonid? Võib-olla! 🙂 

Minu jaoks on see kindlasti võimalus, mida kasutan ka edaspidi. Kord-paar kuus rullida on ütlemata mõnus vahepala trennidele ja see justkui vajab vähem etteplaneerimist kui tavalisse massaaži minek. Lisaks on see rullimine hea ja kasulik ajaviide, mida kaaslasega ette võtta, sest masinatel saab olla ka samaaegselt kahekesi lobisedes. Jätkan kindlasti ka inimjõul toimiva massaaži nautimisega, sest sel on omad võlud – saan rahulikult laual lesida ja keegi teine teeb minu olemise heaks! 🙂

PS! Soovitan lugeda rullmassaaži ajaloo ja kasutegurite kohta ning see loomulikult ka omal nahal ära proovida! 😉

 

 

 

Follow and spread the word: