Väikese saare võlud

Mõned nädalad tagasi terendas mul silmapiiril vaba reede. Plaani pidades turgatas siis ootamatult pähe mõte alustada selleks suveks plaanitud Eesti saarte külastamisega. Olen selles osas võhik ja siiani käinud vaid suurematel ning populaarsematel. Uurisingi kohe kiirkorras, kas ja kuidas saaksin oma reede Aegnal veeta. Saarest olin teiste muljetamiste kaudu vaid head kuulnud ja alati pärast vestlusi unustanud see retk plaani võtta. Seekord sai mõte lõpuks ka ellu viidud! 

MS Vesta pardal

Aegna saare kodulehelt ja sinna ning tagasi reisimiseks vajaliku praamiinfo uurimisel sai minu päevaplaan kiirelt paika. Otsustasin saarele minna rattaga ja haarasin kaasa vaid päevaks sobilikud riided ning veidi näksimis- ja joogipoolist. Aegna jaoks arvestasin pool päeva, täpsemalt isegi 3,5 tundi, kuna sain Tallinnast lahkuda 15:00 praamiga ja tagasi tulla viimasega 19:30. Igaks juhuks küsisin eelnevalt ka saare majutusvõimaluste kohta, aga suvekuule kohaselt sain vastuseks, et kõik on broneeritud. Niisiis panustasin heale õnnele, et ma õhtusele praamile jõuan ja mahun.

Kalasadamast väljuv MS Vesta oli tol reedel veidi jahedavõitu ilma tõttu peaaegu tühi. Lisaks mulle ja mu rattale oli praamil veel 5 inimest ning lahke meeskond. Uhke rohelise Edgari kaardi omanikuna oli saarele sõit minu jaoks tasuta, ratta eest tuli aga tasuda 1.90 eurot. Tavapärasest veidi tuulisema ilma tõttu sain nii minnes kui tulles ka korralikult loksutada. Hiljuti merehaigusega toimetulekust artikli kirjutamisest oli kasu – vaatasin silmapiiri ega ei läinud laevameeste kutse peale alla jalkat vaatama. 

Aegna rajad

Aegnale kohale jõudes tegin endale infotahvli põhjal selgeks, kus ma olen ja kuhu minna plaanin. Saarel on võimalik valida kolme erineva pikkusega raja vahel. Hindasin distantse ja otsustasin, et jõuan ilmselt kõige suuremat ringi pidi õigeks ajaks sadamasse tagasi. Asusin teele vastupäeva ja juba kümnekonna minuti pärast olin jõudnud täielikku vaikusesse ning inimvabadusse. Kogu saaretripi jooksul kohtasingi vaid üksikuid teisi seiklejaid sadamas või majutuskohtade läheduses, paari ka metsarajal või rannas. 

Roosidest vaimustunud

Saare esimeses pooles ootas mind vaade Tallinnale, luigepaar ja sain kiviklibusel rannal metsikute roosipõõsaste vahel robinsoncrusoelikku olemist nautida. Rada oli kord kitsam, kord autole sobiliku laiusega ja kas kivide, puujuurte või pehme pinnase ning okastega kaetud. Mida enam liikusin sadama suhtes saare teise tipu suunas, seda rohkem tuli ette liivasemat pinnast, kus rattasõidust loobusin ja velo enda kõrval talutasin. Vaatamisväärsustest jäid mu teele suured ja väärikad rändrahnud, mille otsa ma ilmtingimata ronima pidin. Hiigelkivide vahel olek mõjus kuidagi müstiliselt ja peatusin seal veidi pikemalt. 

Rändrahnud

Edasi liikusin kerge jänesehaagiga saare teisele küljele ja vältisin sellega Aegna kõige liivasemat piirkonda. Vaimustusin juba saare esimeses randasid ümbritsevatest roosidest, aga teisel pool Aegnat oli lugu kordades muljetavaldavam! Ükskõik, millisest rannikule viivast teest ma sisse keerasin, ümbritses seda ning rannaala roosipõõsaste armee. Heleroosade õitega lilled, kohisev meri, päike ja kerge tuuleiil tekitasid idülli, mida tasub Aegnale mitmeks päevaks nautima jääda…

Kivilabürint

Minu aeg oli aga piiritletud ja seetõttu liikusin edasi. Vaatasin nõiduslikke puid, teele jäävaid rändrahne, mahajäetud elu-, majutus- ja kaitseväelisi hooneid ning looduse muutumist. Käisin läbi ka Aegna peamise supelranna juurest ja veendusin, et sinna võiks kunagi isegi lohetama minna. Veidi enne raja lõpuosa jõudsin lagendikule, kuhu oli loodud maagiline kivilabürint., mille läbikäimise tulemusena olen ma parem ja valgustatum inimene.

Teel sadama poole suutsin aga kaardi puudumise ja viitade kadumise tulemusena hetkeks pea kaotada ning rattaga soisesse tihnikusse-metsa eksida. Pärast võitlust putukaparvede ja kriipivate okstega suutsin siiski suunataju taastada ning tagasi rajale jõuda. Sadamasse jõudsin veidi enne praami väljumist. Sain sealsest putkast veel kerge snäki võtta ja Aegnal seiklejaid abistava päästekoeraga tutvust teha. 

Päästekoer oma tööpostil

Veel enne saarelt lahkumist otsustasin, et tulen sinna tagasi. Rattatiir andis Aegnast hea ülevaate ja mõned puhkepeatused aimu sealsest rahust ning idüllist. Ma pole muidugi kindel, kas sellist eraklikkust saab ka kesksuvel ja suurepärase ilmaga nautida. Tegemist on linnalähedase saarega ja eestlaste matkavaim üha kasvab. Igatahes soovitan kõikidel huvilistel majutus aegsasti ette broneerida või telk kaasa võtta. Merehaigusele altitel soovitan jälgida ka tuuleprognoosi, kuna tagasitee mandrile kulges suurte lainete vahel hüpeldes, mistõttu ka minul olemine päris hõredaks läks. 

Aegna oli minu selle suve esimene saarelkäik, millele järgnesid Hiiumaa ja Mohni retked… aga neist kirjutan edaspidi! 🙂

Roosiaed

 

Follow and spread the word:

Velogurmaani pihtimused

Liiga pika pausi blogipostitustes vabandan välja väga aktiivse töö ja lustimise perioodiga. Taaskord taastan mälusoppidest emotsioonid ja jagan tagantjärele seikasid oma põnevatest rattasõiduga seotud aktsioonidest.

Armastan väga rattaga sõita ja oma paar aastat tagasi soetatud linnarattaga olen rohkelt mõnusaid tiire ning kilomeetreid kogunud. Rattarõõmu jagasin ka ajakirja Jooksja juuni-juuli numbris!

Foto autor: Mati Hiis

Ratta soetamisel ei kaalunud ma erinevate tüüpide vahel, kuna soovisin ratast, mis toimib nii liiklusvahendi kui poolsportliku ajaviitena. Tänaseks on valitud ratas eesmärki täitnud ja kui esimesel aastal velotasin peamiselt kevadsuvisel perioodil tööle ning tagasi, siis tänaseks olen ühekäigulise preilimobiili võimete piire kompinud.

Liigun rattaga pea iga ilmaga, ainsana olen seni vältida püüdnud vihmasadu. Mu velo korvi mahub valik riideid ja eluks vajalikku, mistõttu ei saa mugavuse puudumist auto eelistamisel argumendiks tuua. Ajaliselt on rattaga liikumine isegi parem variant, kuna näiteks suviste teetööde valguses, õnnestub nutikaid marsruute valides kiiremini sihtkohta jõuda. Lisaks võimaldab rattasõit iga kord erinevat teed pidi liigelda, vaikust nautida ja kõikvõimalikel põhjustel ummikus tiksuvatest autodest mööda vurada. Sooja ilmaga ei ole rattal liikudes palav, igal hetkel saab teha joogipeatusi ja pole ohtu konditsioneeriga end haigeks jahutada.

Toredaid põhjuseid rattaga liiklemiseks leidub rohkelt, aga eks ka velotamise mündil on pahupool. Linnas liigeldes tuleb igal hetkel ettevaatlik olla, sest rattur on nii autojuhi kui jalakäija vaenlane. Sõitmiseks ei ole enamasti spetsiaalseid radu ja äärekivid on ehitatud neilt hüppesse minekuks, mille tagajärjel isegi asjad korvist välja lendavad. Kui aga oma teekond läbi mõelda, ei pea rattal liigselt kihutama ja on võimalik valida võimalikult soodsate tingimustega marsruut.

Selleks, et ma ka edaspidi oma velo üle rõõmu tunda saaksin, turvan seda enamasti Bikeep nutiparklaid kasutades ja kohtades, kus need puuduvad, kasutan rattalukku. Soovitan igaks juhuks oma ratas registreerida ka Bike-ID lehel ja nõrganärvilisematel tasub velole ka kindlustuse vormistada.

Pärast duši

 

 

Sageda sõidu ja linnavelole mittesobivate olude katsetamise tulemusena saab mu ratas aeg-ajalt tolmuseks, poriseks või mõnel teisel viisil räpaseks. Enda käte ja lapi kasutamine on üks võimalus, aga ma otsisin paremat lahendust. Sõber Google juhatas mind SmartWash pesulani, mis on eelkõige mõeldud autode tuunimiseks, aga võimaldab ka ratas läikima lüüa. Vabalt valitud summa eest saab seitsme programmi seast endale sobiva valida ja pesuks ei pea tunkedes kohale minema – rattapesulasse võib sõita ka kleidiga ning sama elegantsena sealt puhta veloga välja sõita.

 

 

 

Suvekuudele andsingi stardi just rattaüritusel ja osalesin esimest korda Tour d’ÖÖ ühissõidul. Olen juba aastaid plaaninud sellest osa saada ja endale ette kujutanud sadu rattureid, kes kõik õhtuhämaruses mööda linnatänavaid seiklevad, aga juubelisõit oli elamus omaette. Kogunemiskohta oli kohale veerenud tuhandeid inimesi! Üllatusest ja ärevusest toibununa teel olles sain aga üsna kiirelt aru, mida see tegelikult tähendas. Rahvamass takistas mõistlikus tempos liikumist, tekkisid rattaummikud ja pärast 20 kilomeetrit suuremjaolt tiksumist, jõudsime sihtpunkti oluliselt hiljem kui plaanitud. Üritus oli sellegipoolest põnev kogemus ja kiidan korraldajaid selle järjepideva toimumise tagamise eest! Järgmise korrani! 🙂

Juunikuusse jäi ka minu üks viimase aja pikemaid rattasõite Tallinnast Kloogale ja sealt veel veidi edasi. Sõprade kutse aiapeole algatas sündmuste jada, millest mu teatud kehaosad veel mitu päeva taastusid. Eeldasin, et minu ühe käiguga velost jääb valitud pikaks distantsiks väheks ja laenasin õelt maastikuratta. Sellegipoolest sai juba Tabasalu kandis selgeks, et sportliku ratta sadul pole minu jaoks kõige mugavam ja sõitu ei muutnud kergemaks ka seljakott ega palav ilm. Tallinnast Kloogale on iseenesest hea sõita, enamuses on võimalik vändata kergliiklusteedel ja marsruudile jäävad kenad kohad, kus peatusi teha ning soovi korral mere äärde ja/või sööma minna.

Pausidega, aga kohale jõudsime ka meie ja selle seikluspäeva kilometraaž on näha allpool. Vaatamata raskustele oli selline pikem rattaretk äge ja edaspidi olen paremini valmistunud… rattapüksid või sadulakaitse või pakiraam või teistmoodi ratas? 🙂

Tunnistan ausalt üles, et tagasi Tallinna tõi meid rong. Sellegipoolest kogunes kilomeetreid ka sel päeval ja päris viilimiseks seda nimetada ei saa, eks!

Rattagurmaani seiklused jätkuvad juba järgmises postituses kui jagan muljeid enda imelisest pärastlõunast rattaga Aegnal! 

Follow and spread the word: